EMAKEELENÄDALA AVASIME REEDEL, 12. märtsil MINIAKTUSEGA. Esinesid 4. klassi laululapsed, vaatsime slaidikava 5.-9. klassi õpilaste poolt "leitud" ilusamatest sõnadest, 8. klassi Janar (õpilane) ja Jaanus (direktor) esitasid väikese näitemängu, mis kubises piltlikest väljenditest ja kõnekäändudest. Eesti keele kõlavus, piltlikkus ja värvid olidki selle aasta emakeelenädala võtmesõnadeks.
VÄLJAVÕTE ÕPETAJA 13. märtsil NÄDALISES ILMUNUD ARTIKLIST: "Sõnasepp K. J. Peterson oli esimene, kes kiitis luules taevani eesti keele ilu ja ennustas selle keele püsima jäämist. Tema sünnipäeval, 14. märtsil tähistataksegi 1999. aastast alates emakeelepäeva.
Eesti keel on minu ja sinu emakeel. Selle keele pudikeelses variandis laususime oma esimesed sõnad, selles keeles rääkisid ema-isa meile unejuttu, selles keeles ütleme sõpradele ja pereliikmetele, et nad on kallid, ja sobitame tutvust teiste inimestega.
Eesti keeles me murrame pead ja liigutame ajusid, ehitame õhulosse, lööme laulu, rebime kildu, nõuame tarkust taga, võtame aru pähe, õiendame arveid, peame mokalaata, lööme külge ja ajame keelt kõrva, määrime mett moka peale ja ajame kärbseid pähe, vääname tõde, anname tõele au, ajame udujuttu, teeme uut ja vana, räägime musta valgeks, anname sõna, sööme sõnu ja loobime neid tuulde, päästame oma nahka, peame plaani, seame õiglust jalule, paneme oma sõnu maksma, teeme suuga suurt linna, vaevame oma pead, räägime suud puhtaks, poeme inimestele südamesse või hinge.
Sõnad paitavad kõrvu, lähevad südamesse, neid saab alla neelata, kõrva taha panna või ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasta. Keel käib, sügeleb, pääseb valla, paindub, väändub, vahel läheb pehmeks või sõlme ja jääb kurku kinni, seda saab teritada, peksta või hammaste taga hoida.
Valtu põhikooli emakeelenädalal ei räägita seekord võõrkeelsete sõnade ja väljendite tohuvabohust, ei laulda nutulaulu eestlaste lodevast suhtumisest meie keelde ja selle kasutamisse ega lööda lärmi õpilaste viletsa õigekirjaoskuse pärast. Siililegi on selge see, et keel muudab oma nägu ja käib ajaga kaasas ning selle õppimine läheb üle kivide ja kändude. Särtspost ja elektronmaailma avarused on kahtlemata kurjajuured, aga susi neid ei söö ja taevas meile appi ei tule. Pigistame ühe silma kinni ja anname au sellele, mis meil on. Meie keel on ilus, kõlav ja rikas. Meie pühendame oma emakeelenädala eesti keele värvidele, sügavusele ja rikkusele: sõnavarale, fraseologismidele, sünonüümidele, metafooridele. Teatripäeval laseme fantaasial lennata ja peal aurata, viskame vimkat ja nalja."
Eesti keel on minu ja sinu emakeel. Selle keele pudikeelses variandis laususime oma esimesed sõnad, selles keeles rääkisid ema-isa meile unejuttu, selles keeles ütleme sõpradele ja pereliikmetele, et nad on kallid, ja sobitame tutvust teiste inimestega.
Eesti keeles me murrame pead ja liigutame ajusid, ehitame õhulosse, lööme laulu, rebime kildu, nõuame tarkust taga, võtame aru pähe, õiendame arveid, peame mokalaata, lööme külge ja ajame keelt kõrva, määrime mett moka peale ja ajame kärbseid pähe, vääname tõde, anname tõele au, ajame udujuttu, teeme uut ja vana, räägime musta valgeks, anname sõna, sööme sõnu ja loobime neid tuulde, päästame oma nahka, peame plaani, seame õiglust jalule, paneme oma sõnu maksma, teeme suuga suurt linna, vaevame oma pead, räägime suud puhtaks, poeme inimestele südamesse või hinge.
Sõnad paitavad kõrvu, lähevad südamesse, neid saab alla neelata, kõrva taha panna või ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasta. Keel käib, sügeleb, pääseb valla, paindub, väändub, vahel läheb pehmeks või sõlme ja jääb kurku kinni, seda saab teritada, peksta või hammaste taga hoida.
Valtu põhikooli emakeelenädalal ei räägita seekord võõrkeelsete sõnade ja väljendite tohuvabohust, ei laulda nutulaulu eestlaste lodevast suhtumisest meie keelde ja selle kasutamisse ega lööda lärmi õpilaste viletsa õigekirjaoskuse pärast. Siililegi on selge see, et keel muudab oma nägu ja käib ajaga kaasas ning selle õppimine läheb üle kivide ja kändude. Särtspost ja elektronmaailma avarused on kahtlemata kurjajuured, aga susi neid ei söö ja taevas meile appi ei tule. Pigistame ühe silma kinni ja anname au sellele, mis meil on. Meie keel on ilus, kõlav ja rikas. Meie pühendame oma emakeelenädala eesti keele värvidele, sügavusele ja rikkusele: sõnavarale, fraseologismidele, sünonüümidele, metafooridele. Teatripäeval laseme fantaasial lennata ja peal aurata, viskame vimkat ja nalja."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar