BRIGITA MUINASJUTT "VIKERKAARE POEG"

(Õpime rahvaluulet ning kirjutasime muinasjutte. Muinasjutus pidi kasutama etteantud sõnu, mille koos tahvile nuputasime. Sõnad olid vikerkaar, ballett, lõõritama, poksima, sikutama, kuldne pats, sportlik, säravsilmne, kahvatu.) Klassi parima muinasjutu jutustas Brigita:

Kunagi ammu-ammu elas üks kena neid, kelle hääl oli kaunim kui lõokesel, tantsuoskus parem kui kellelgi teisel selles kuningriigis, kuid ta oli väga vaene ja elas vanas hurtsikus. Sellegipoolest oli ta väga lahke ja abivalmis ning andis kõigile süüa ja peavarju isegi siis, kui tal endalgi midagi polnud. Selle headuse ja kõige muu kaunistuseks oli tal imekaunis kuldne pats.

Ühel ilusal sügispäeval, kui neid tavapäraselt lõõritas ning balletti tantsis, kuulis ta järsku kapjade plaginat. Tütarlaps vaatas kaunist eebenipuust aknast tänavale. Neiu üllatuseks seisis vana laguneva maja ees trobikond ratsanikke, neid võis seal oma viiskümmend olla. Kaunitar astus uksest välja ning tema säravsilmne naeratus ning põlveõndlani langev pats lummasid kõiki mehi, välja arvatud üht...tema nimi oli Edward ja ta oli selle salga pealik. Hirmunud tütarlaps küsis julgust kokku võttes meestelt, kas nad teest väsinud pole ning kas nad ei tahaks oma kuivavaid kurke tema kaevuveega kosutada ning tema juures öömaja saada. Edward üllatus tütarlapse julgust märgates ning kostis käredal ning nõrgal häälel, et vesi kuluks tema salgale ja temale ära. Neid naeratas ja jooksis elegantsel sammul tuppa anumate järele.

Sõjardid ronisid sadulaist maha ning tõttasid esmalt hobustele juua andma, hiljem kustutasid nad ka ise janu. Tüdruk imetles meeste sportlikkust ning seda, kuidas nad poksisid ja huvitavaid võistlusi korraldasid. Neiule ei tulnud kordagi pähe küsida pealikult, kes nad on, kust nad tulevad, millal ja kuhu suunduvad. Ta oli armunud. Kui küsite, kellesse, siis nimelt võluvasse Edwardisse, kes aga teda tähelegi ei pannud.

Ühel hetkel kogu olemine lõppes. Kõik kadus hetkel, mil sädelev ning pilkupüüdev vikerkaar taevasse ilmus ning nagu võluväel mehi kutsus. Kui ma ütlen kõik, siis ma nii ka mõtlen - hobused, mehed, poksikuhikud, joogid, rõõmud... Ja mis tüdrukule kõige ahastavam -kaunis Edward. Kolm päeva ahastas tüdruk: ta nuttis oma silmad punaseks ja jättis oma välimuse unarusse.

Kolme päeva pärast kordus see kõik uuesti ning taas ei tulnud kaunitarile pähegi küsida selle salga kohta, aga ta oli veelgi rohkem võlutud Edwardi välimusest, et oleks sellest peaaegu segi läinud. Äkki oli kõik kadunud ning taas oli selges päikselises taevas vikerkaar. Tüdruk nuttis ja kirus end, et ta taas ei olnud küsinud ning korrutas aina endamisi: "Miks jälle, miks jälle?"

Kolme päeva pärast leidis ta kapist kirja ning seitse paari jalanõusid ja seitse kõige kallimast siidist valmistatud kleiti. Ta avas ettevaatlikult kirja ning selles seisis:" Tere, kaunitar, mina olen Edward ja ma olen vikerkaare poeg. Ma ei tohtinud sulle seda öelda, sest ettekuulutus nägi ette selle, et kunagi leian ma endale koledast majast imekauni abikaasa, kuid ma ei tohi talle kordagi silma vaadata ega talle midagi oma tunnestest rääkida, muidu ta sureb. Sa pead kandma kõik need kleidid ja kingad 7 päevaga katki, siis saab sinust minu abikaasa."
Tüdruk tegi nagu kästud ning selleks, et kõik kleidid ja kingad saaksid hästi ära kantud, tegi ta seitse päeva ja seitse ööd järjest tööd. Seitsmendal päeval nägi ta üht pisikest hiirt väikest kirja tema poole sikutamas. Neiu tõttas hiire poole, ise näost kahvatu, ja võttis loomakeselt surmväsinuna kirja vastu ja andis hiirele juustutüki. Neid hakkas rutakalt kirja lugema ning selles seisis: " Kell 12 öösel kõige ärakantuma kleidiga kaevusügavikus."
Tüdruk ootas, kuni kell lõi täpselt 12, ning hüppas siis kaevu. Seal sai ta vikerkaare poja Edwardiga kokku ja too juhatas ta oma lossi, kus nad elasid elu lõpuni õnnelikult ning said kolm tütart ja seitse poega. Kõiki ehtisid samasugused kuldsed juuksed ja nad olid sama osavad nagu nende ema ja isa.